Oeh

Jõulutunnet ei ole üldse. Veidi veel aega...

Seagripp ja lihapirukas

Jalutasin eile praktikumi ja sõin käigupealt poest rutuga ostetud pirukat, kuna magan hommikuti võimalikult kaua ning võileibu pole aega teha. Möödusin parasjagu ühest bussipeatusest kui mul sedasama pirukat veidi kurku läks ning köhima ajas. Lähimad inimesed tõmbusid hirmuga koomale. Muigasin ja läksin edasi.

Kus on lumi? Mõni üksik helveski sulab enne kui minuni jõuab.

Saja viiekümne neljas päev...

...üksi.

Nad ütlevad, et ma olen kirglik, kangekaelne ja emotsionaalne. Kuid kõik, millepärast ma selline olen puudutab ainult seda üht poolt minust. Seda, mille ma oma elus leidsin, mis on seotud ja see, mis loeb. Ilma milleta ma lihtsalt ei saa ja olla ei kavatse. See teeb mu terveks. Nemad seda ei mõitsa, aga kui, siis väga vähe.

Elust tuleb kõik võtta ja kõik endast anda.

Minu elu raamat

Alustasin eile põhjalikumalt lõputöö materjalidega tutvumist ja täna tuli juhendaja poolt pakkumine jaanuarikuus Soomes toimuvale etoloogilisele foorumile. Kõlab paljutõotavalt. Igatahes igasugune mikrobioloogia tundub hetkel äärmiselt segava faktorina ja soovin, et selle semestri ained oleks ammuilma tehtud, läbi ja lõppenud. Siiski, siiski - tulevikus on tumedalt terendamas ka viimase semestri kohustuslikud ained. Juba sõna "kohustuslik" ajab hetkel iiveldama. Ülikoolist on ikka kerge siiber, mis ehk loodetavasti jõuluajaga lahtub. Lumi võiks maha sadada ja jääda.
Mõned nädalad tagasi alustasin nokitsemist kitarrimänguga, mida olen tahtnud proovida juba kuid. Mõnus on. Minu elu peab olema mitmekesine. Terve lapsepõlve pühendusin ma joonistamisele ja sai isegi kunstikoolis käidud; põhikooli ja gümnaasiumiaeg kulus laskespordile ning ülikooli aastatel tegelesin rollimängudega. Olekski aeg jälle uus leht pöörata, mis ei tähenda muidugi, et teised huvid katki jäävad. Leheküljed lisanduvad ja neid saab alati tagasi pöörata.

Saja neljakümne esimene päev...

...üksi.

Tahan ära maale. Olen väsinud sellest linnast ja tüdinenud samast jalutuskäigust loengutesse. Eelkõige aga venivast üksinusest paneelmaja seinte vahel. Kulunud sellest ootamisest, aga ilma ka ei saa ega tahagi. Kui just hakkab tunduma, et läheb lihtsamaks, siis läheb hoopis raskemaks.
Näen häirivaid unenägusid ja vahel, kui olen üksi, tikuvad pähe vastikud mõtted. Näiteks nägin möödunud nädalal unes, et olin telefoniputkas kinni. Üritasin paaniliselt helistada abi järele kui teiselpool klaasi hakkas mantlis kuju lõhkuma, et pääseda minuni. Tahtis mind kätte saada ja ära kasutada. Tal õnnestuski enda räpased haaravad käed minu poole sirutada ehkki ma litsusin ennast vastasseinale nii lähedale kui võimalik. Kujust nii kaugele kui võimalik. Ta küünitas ja upitas ning puudutas mu nahka. Kraapis läbi mõranenud klaasi ja lõhkus.
Mõni päev tagasi nägin und, kus mu sõber, kellega ma enam väga ei suhtle, nuttis ja ma ei osanud midagi teha. Siis värvisin enda voolitud kuju ja värvid lendasid ümber, määrides ära kõik ilusa. Ja mu hambahari oli kulunud kasutuskõlbmatuks tuustiks.

Ma ei taha üksi uinuda. Ma tahan ära siit. Vajan oma Kodu.

...

it's only life
she's so afraid of this
and so afraid to ask
she hides behind her mask
nothing's ever right
she's so afraid of pain
so afraid of blame
it's driving her insane
so insecure
there is no cure

Motley Crue - Afraid

Im a sick person.

Im sick of Uni and Im sick of studying.

Jah, sinna see sobib küll...

...ja see väike teravnurkne tolle eelmise peale. Oh, saigi vist kõik!

Sobitasin üksi kilde kokku. Abikäsi oli muidugi ka, aga ainult minu käed said veriseks ning katki. Iga killu pidin ikka ise kokku sobitama, et asi kindlasti õige oleks. See oli midagi, mis pidin üksi tegema. Nüüd on veel liimi vaja, et purustatu uuesti koos püsiks.

Minu liim. Mis ma selleta teeks?